Kolmanda Riigi epiloog. Aeg: 1945. aasta 2. mai varahommik. Koht: Berliin, Riigikantselei varjend. Tegelased: hitlerliku impeeriumi veel elusolevad kõrgemad ametnikud, nende ihukaitsjad ja teenrid. Hitlerit ei ole enam elavate kirjas, Goebbelsit samuti mitte. Kõik katsed kapitulatsiooni edasi lükata on läbi kukkunud. Berliini kaitse ülem kindral Weidling on varjendis olijaile juba teatavaks teinud, et ta annab käsu lõpetada mõttetu vastupanu. Viimased rummi- ja konjakipudelid põhjani joodud. Mis edasi saab?
Anda end vangi? Üksnes mõte sellele ajab Riigikantselei elanikel hirmujudinad üle ihu. Alateadlikult kobavad kõik kullaga tikitud SS-tunnusmärke oma vormikuue kraenurkadel. Katsuda Nõukogude vägede rõngast läbi murda? See on niisama ohtlik. Viimasest grupist, kes püüdis Tiergarteni kaudu läände, Haveli jõeni pääseda, ei ole kuulda kippu ega kõppu. Veel mõne päeva eest oleks võinud laialt Charlottenburgi maanteelt sidelennukil õhku tõusta. Nüüd aga on Nõukogude väed lahingukorras juba Tiergartenis. Riigipäevahoone on vallutatud. Rindejoon, kui seda üldse saab rindejooneks nimetada, kulgeb 100-200 meetrit lõuna pool Riigikantseleid. Õigupoolest oleksid venelased võinud juba ammu siin olla, kui nad selles lõigus oleksid pingutanud samuti nagu Riigipäevahoone piirkonnas, arutlesid varjendis olijad läbimurdeplaani sepitsedes ja meenutasid juba sajandat korda hästi tuntud linna tänavaid. Lõpuks otsustati jaguneda mitmeks grupiks ja meeleheitlik katse siiski ette võtta.
…
Ülevaated
Pole ühtegi ülevaadet.