“Maria Siberimaal” on üks väheseid aegumatu väärtusega romaane eesti kirjanduses, on sedastanud kirjandusteadlane Pärt Lias. Heino Kiige “Maria Siberimaal” ilmumine 1987 ja 1988. aasta Eesti NSVs oli esimesi märke sõnavabaduse naasmisest. Teost, mis kujutab ausalt 1949.a. küüditatute üleelamisi Nõukogude “idapiirkondades”, poleks lastud avaldada ühelgi varasemal aastakümnel. Käsikiri oli autoril valminud juba 1978. aastal ja ta oli seda pakkunud ka 1985. aasta romaanivõistlusele, kuid žürii lükkas selle tagasi. Kui teos siiski käsikirjana mõnevõrra levis, tekkis autoril probleeme N. Liidu “julgeolekuasutustega”. “Maria Siberimaal” ilmus lõpuks 1987. aastal ajakirjas Looming ja järgmisel aastal raamatuna Heino Kiige enda algatatud kirjastuskooperatiivis Kupar, mis eraettevõttena oli samuti uudne kogu Nõukogude süsteemis.
Heino Kiik on sündinud 1927. aastal Põhja-Tartumaal Avinurmes talupidaja peres, ta omandas 1956. aastal EPAst agronoomihariduse ja on alates 1963. aastast kutseline kirjanik. Kiik on aastaid tegutsenud kirjanduselu korraldajana, kuulunud kirjanike liidu juhatusse, olnud juhtivalt tegev Kirjastusfondis jm. Pärast Kupar lagunemist asutas ta kirjastuse Õllu. Peale ilukirjanduse on Kiik avaldanud ka memuaristikat oma teoste valmimise tagamaade kohta, populaarteaduslikke taimeraamatuid ja tuntud agronoomide biograafiaid.
Sari Eesti Lugu nr 35
Ülevaated
Pole ühtegi ülevaadet.