“Mälestused”

“… Mu mälestustes pole ühtegi sündmust, mis vääriks igaveseks säilitamist. Kuid aine väärtus pole ainus õigustus salvestise tegemiseks. Kui vaid saaks seda, mida keegi on tõeliselt tundnud, muuta teistele tunnetatavaks, siis oleks see kaasinimestelegi tähtis. Kui neid mälus kujunenud pilte õnnestub sõnade abil välja tuua, siis väärivad need endale igatahes kohta kirjanduses.

Nii pakungi oma mälupilte kui kirjanduslikku materjali. Suhtuda neisse kui katsesse kirjutada autobiograafiat, pole õige. Sellest seisukohast võetuna oleksid need mälestused ühtlasi nii kasutud kui ka ebatäielikud.”