Kui ise ollakse olnud poliitiline põgenik võõral maal – mina isiklikult küll vaid üks aasta ja kindlas teadmises, et mu kodumaa vabanemine seisab väga lähedal -, võib kujutleda tundeid, mis hingestavad neid eestlasi, kes viibivad võõrais maades ja ei tea, kui kaua türannia veel valitseb nende maad ja kui sügavad haavad see lööb nende rahvasse, enne kui ses türannias lõõmav põrgutuli on nagu kõik teisedki türanniad neelanud iseenda.
Meid on mõned, kes teavad, et see on vaid geograafiline juhuslikkus, millest oleneb, et Eesti on orjastatud ja meie oma maa on vaba. Niisama hästi oleks meeldinud, kui mingi appeasement-poliitika oleks loovutanud Taanimaa. Nii ei saa meie ka loovutada seda maad, mida rahvastab meile lähedane rahvasugu, eestlased.
Ma olen erilise rõõmuga näinud seda minu romaani tõlget teoks saavat, kuna ma oma põgenikupõlves Rootsis olles võisin kogeda, kui kergesti vaimne elu kängub inimestes, kes kistakse üles juurtega ja keerutatakse edasi aja ei kunagi puhkavas voolus.
Nii vähe eestlasi kui neid inglise keelt kõnelevais maades ongi, on neil ometi olnud küllaldaselt vaimset ülejääki, et organiseerida taani raamatu tõlkimist ja väljaandmist omas keeles – me kummardame imetluses nende, oma isade väärikate poegade ees.
Kopenhaagen, märts 1953
Kelvin Lindemann
Ülevaated
Pole ühtegi ülevaadet.