19. sajandi keskpaiga talurahvaliikumised on eestlaste ajaloolisse minapilti paljuski talletunud Eduard Vilde meisterliku proosaloomingu kaudu. Nende seas on kesksel kohal romaan “Mahtra sõda” (esmatrükk 1902), mille sündmustik keerleb Mahtra mõisas 1858. aastal toimunud vastuhaku ümber, kui kohalikud talupojad kogusid lähinaabrusest 700-800-mehelise väe ja astusid kohalekutsustud karistussalgale vapralt vastu. Vilde teeneks on kirjandusteadlased pidanud 19. sajandi Eestimaast mitmekülgse ja kõiki ühiskonnakihte avava pildi andmist. Vilde loomingu puhul on esile tõstetud ka rohke dokumentaalse ainese ilukirjandusteostesse toomist.
Vildet on läbi aegade tunnustatud kui eesti kirjanduse kõige meisterlikumat realistlikku proosakirjanikku ja “Mahtra sõda” on tema sellelaadse loomingu tipp nii oma dramaatilise sündmustearengu kui ka elavalt kujutatud karakteritega.
Eduard Vilde (1865-1933) sündis Simuna kihelkonnas Pudivere mõisa kupja perekonnas. Pärast Tallinna kreiskooli lõpetamist 1882 töötas ta mitme väljaande juures ajakirjaniku ja toimetajana, 1905. aasta revolutsioonis osalemise järel elas eksiilis, naasis kodumaale mais 1917, oli 1919-1920 Eesti Vabariigi diplomaat ja Saksamaa-saadik, seejärel vabakutseline kirjanik, eesti Kirjanikkude Liidu liige aastast 1922 ja muide ka Soome Kirjanike Liidu auliige (1925), valiti 1927. a Tartu ülikooli audoktoriks. Kirjanik suri Tallinnas ja oli esimene lahkunu, kes maeti Tallinna Metsakalmistule.
Ülevaated
Pole ühtegi ülevaadet.