“Olen alati tahtnud ja tahan ka edaspidi supelda heas muusikas ja teha seda heade oskustega, nautida seda ise ja panna ka teised nautima. See on kõik, mida ma tahan,” ütleb selle raamatu tegelik autor Neeme Järvi pika ja tüütu intervjuu lõpuks, teadmata veel, et see saab olema ka raamatu lõpulause. Lihtsalt sellepärast, et see sobib seda lugu, nii nagu ta olnud on, lõpetama. Järvi istub oma New Yorgi korteri elutoa diivanil. Tema selja taha jääb aken – tervet seina kattev vaade Lincoln Center´ile, Central Park´ile ja Manhattanile. Ja muidugi jääb sinna kusagile ka kogu tema elatud elu, kuigi seda juuresolevalt pildilt päris hästi näha ei ole. Aga nendelt kõrgustelt, kust vaade avaneb, on see ilmtingimata tuntav. Mitte aimatav, vaid just nimelt tuntav. Järvi on just lõpetanud tunde kestnud jutustuse oma elust, rääkides lindile seda, mida ta peab oluliseks ja vajalikuks “Maestro” lugejatele Eestis. Nähes teda seal Manhattani vaate taustal istumas, on tegelikult ebaselge, kuivõrd mõtleb ta oma eelseisvale juubelile, mida ka käesolev raamat tähistama peab. Näib nii, et ta on sel hetkel, mil ta seal istub ja diktofon on off record, omajagu tülpinud ja tüdinenud, ühesõnaga väsinud. Veebruarikuu viimane nädal on kulunud tööle New Yorgi Filharmoonikutega. Proovide ja kontsertide vahelised tunnid pole aga pakkunud loodetud puhkust. Peatselt ilmuv raamat on oodanud vastuseid paljudele küsimustele, pakkudes nii meeldivaid nostalgilisi hetki, mida tunnevad vist kõik, kui nad seda, mis olnud on, meenutavad. Aga muidugi on tulnud rääkida ka sellest, mille pigem unustada tahaks. …
(Raamatusse on harilikuga kirjutatud märkused, ei kustutanud ära, kuna paistsid huvitavad olevat)
Ülevaated
Pole ühtegi ülevaadet.