“Maarjamaalt marjamaale”

Nihits – vist igaüks meist, kes on aastakümnete jooksul lugenud eesti pagulasajalehti, tunneb seda nime. Alates aastast 1947 on selle pseudonüümi all ilmunud ligemale veerandtuhat vestepala. Üldsusele on aga ka see teadmata, et sama kirjamees on samuti nimimärk -kk taga, kelle kirjutusi leidub meie ajakirjanduses peaaegu igal nädalal.
Arnold Kokk sündis 21. mail 1914 Vihula vallas Virumaal põllumehe pojana. Juba 14-aastasena sai temas Virulase ja Virumaa Teataja kaastööline, mis kestis aastani 1934. Järgnesid õpinguaastad Tallinna Õhtugümnaasiumis, ajateenistus Suurupi merekindluses ja mitmed teenistuskohad kuni nõukogude esimese okupatsioonini. Saksa-Nõukogude sõja puhkedes alustas Arnold Kokk võitlusteed metsavennana, seejärel rindesõdurina Venemaal, kus ta sai 1943 jalast raskesti haavata. Poolteist aastat sõjavähehaiglais, taas Eesti Diviisis, langemine prantsuse sõjavangi. Hüpates välja Siberi-rongist sai raskekujulise ajuvigastuse.
Jõudes novembris 1945 Geislingeni ei osanud ta loomulikult aimata, et sellest linnakesest kujuneb ta elukoht pikkadeks aastakümneteks. Sel ajal koondus Viie-oru-linna 4500 kaasmaalast. Nüüd on neid 50.
Aga Schlosshaldelt kostub ikka veel kirjutusmasina rutakat rütmi. Küpsevad uued eestikeelsed kirjatööd nagu juba 1946-1949, mil sama tänava ühes katusekambris valmisid Henrik Visnapuu kolm värsiraamatu.
Arnold Kokk ja Otto Mamberg, – neil on mitmeid ühiseid iseloomujooni. Eriti nende väljapaistev andekus ja huumoritaju, aga ka äärmine tagasihoidlikkus ja soov jääda anonüümseks oma loomingus.

Otto Mamberg sündis 16. veebruaril 1904 Paides ehitusettevõtja pojana. Perekonnas oli viis poega ja üks tütar, kes kõik olid andekad joonistajad. Kooliteed alustas O.M. kodulinnas, kuid perekonna asumisel Tallinna, astus sealsesse Reaalkooli. Selle lõpetamisel aastal 1926 läks Tartu Ülikooli õigusteadust studeerima. Seejärel töötas ETK rahandusosakonnas, siis kindlustusseltsides kuni kodumaalt lahkumiseni.
Jõudes aastal 1944 Soome kaudu Rootsi, sai varsti töökoha Loodusloo Riigimuuseumisse Stokholmis. Siin leiutas ta uue tehnilise menetluse tuššijoonistuste paberile ülekandmiseks. Ta töötas rida aastaid ka kindralstaabi kaardijoonistajana ja mitme suurkirjastuse koosseisus.
Ajakirjanik Jüri Remmelgas (1906-1982) kirjutab oma kunagisest klassivennast ja hilisemast konvendisõbrast ms. järgmist:
“Otto Mambergi kerkimine Eesti avalikkusesse toimus juba kahekümnendi keskel, mil selleaegne haridusminister Jaan Lattik kutsus ta ministeeriumisse Tõnismäel, et juba siis silmapaistnud andeka illustraatori võimeid kasutada oma ilmumisel oleva noorsooraamatu jaoks. Minister tahtis rääkida koolipoisiga, see oli midagi erakordset!
Hilisematel aastatel kujunes Mambergist hinnatud kaastööline eesti suurematele ajalehtedele ja ajakirjadele, kust nii mõnigi ta töö leidis tee Lääne-Euroopa kirjandusse. Ta on tegutsenud ka raamatuillustraatorina, teinud eksliibriseid, reklaamjoonistusi, jne. Pagulaspõlves, kasutades nimimärki -erg jt. on ta pidevalt teinud kaastööd nii eesti kui ka rootsi perioodikale.”