“Maalikunstnik Valdemar Väli”

Esimesed sammud algavad kodukohast. Minu sünnipaik oli Kullamaa “Saue tönk”, s.o. savitöökoda, mis asus, ümbritsetuna lepametsast, Risti-Virtsu maanteest paarisaja meetri kaugusel.
Üle metsa paistsid kaks valget paekivist korstent, rahvas kutsus kohta “Sauetönk”; see nimi minule meeltmööda ei olnud. Seal, meistri peres, minu sünnipaik oligi.
Esimesed muljed on saadud kodust, mis oli paksude müüridega mõisastiilis majas. Elasime – neli last ja vanemad – kolmetoalises korteris. Eestoas, kus oli suur ahi, küpsetati ka leiba. Kui ma olin väike poiss, olid mul jalgade peal soolatüükad. Vanaema ütles: “Täna on reede ja leivaahi köeb”, võttis soolanõu ja pani mind ahju ette tulepaistele, paberi peale seisma ja hõõrus soolaga soolatüükaid, mis ulatusid põlvedeni. Kui oli hõõrutud, siis tuli mul sool koos paberiga ahju visata ja joosta toast välja nii ruttu, et ma soolaraginat ei kuuleks. Kui uksest väljas olin, siis tuli maha kukkuda, nii et nina katki läheks. Nii tegin; kas ka kukkusin ja nina katki läks, seda meeles ei ole – vist siis mitte. Soolatüükad kadusid ära umbes kümne päeva pärast. Olin neid jälginud, ikka olid alles, alles, alles. Kuid kui kord jälle neid vaatasin, ei olnud enam.

…