Ajalugu on möödapäästmatult meie elu osa. Iga meie tänapäeva ühiskonna elementi on vorminud meie esivanemate teod ja neid omakorda sündmuste ahelad, mis ulatuvad peaaegu kujuteldamatult kaugesse minevikku. Ajalooteaduse eesmärk on meie arusaama minevikust mõtestada ja korrastada.
Minevikus toimunud on nörritavalt rakse täpselt kindlaks teha. Näib, et mida rohkem me mõnda ajaloosündmust uurime, seda enam taandub selle toimumise lihtne kena fakt ning meie tähelepanu hakkab nõudma keerukate ja omavahel konkureerivate põhjuste kaos. Näiteks on välja pakutud kümnete kaupa põhjuseid, miks langes Rooma impeerium, alates kristluse esiletõusuga seotud ebamaisuse kasvust kuni liigse maiste mõnude nautimiseni, mida soodustas luksuskaupade import idamaadest.
Päris viimasel ajal on ajaloolased hakanud kahtlema, kas sõna “langemine”, millega kaasneb äkilise, vägivaldse muutuse tähendus, on üldse kohane kasutada, väites, et me peaksime käsitama juhtunut pigem “üleminekuna” ning otsima Rooma impeeriumi ja Lääne-Euroopas selle asemel tekkinud germaanlaste riikide järjepidevust.
Kõigis neis teooriates on oma iva, aga sellegipoolest ei suuda ükski neist täielikult selgitada Rooma kokkuvarisemist. Ainüksi selle ühe teema kohta on kirjutatud palju raamatuid ning ainüksi ühe Rooma maailma esindaja, Julius Caesari elule on keskendunud neist kümned ja kümned.
Ülevaated
Pole ühtegi ülevaadet.