Ka selle raamatu tegelased alustasid oma teekonda teadmatusse nõukogude trellitatud loomavaguneis, nagu seda tunda said meie oma inimesed kodumaal 14 juunil 1941. Tuhandete meie inimeste saatus on meie silmade eest looritatud. Mis juhtus siis, kui meie inimestega täidetud loomavagunid ületasid kodumaa piirid? Millised olid elu- ja töötingimused Põhja Venemaa ja Siberi taiga metsalaagreis? Kui suur on inimese füüsiliste ja hingeliste kannatuste maht? Kas suudab punane terror likvideerida inimese kui sarnase juba enne tema füüsilise olemise lakkamist? Millisteks kujunevad mees- ja naisvangide vahekorrad?
Raamatu “Maailm omaette” autor Gustav Herling tuleb ise ühest sellisest orjalaagrist. Terava vaatleja ja osava kirjutajana loob ta täieliku pildi sealt, kuhu on kadunud ka tuhanded eestlased. Tema jutustuse kangelased kerkivad elavaina silmi ette nagu romaanis. Herlingi tõsikirjeldus on paeluv ja kui raamat on läbi, ka siis elavad veel nende kangelaste kujud silmade ees oma lootusetus võitluses elu ja õiguse eest.
Meie oleme ise kannatajad punase rezhiimi kuritegeliku maailmavallutamise poliitika tulemusena. Meie arvame ise, et tunneme seda rezhiimi küllalt hästi selleks, et meil pole seda tarvis enam tunda. Ilma seda raamatut lugemata oleme aga nagu lapsed, kes elu tunnevad vaid pildiraamatu järgi. Et end ja oma noori säästa vabadusele ka tulevikus, selleks peame tundma elu põhjalikult. Ka nõukogude rezhiimi põhialuseid – orjalaagreid. Herling on selle võimaluse meile lunastanud kujutamata isiklike kannatuste läbi.
Ülevaated
Pole ühtegi ülevaadet.