“Luuletused. Poeemid.”

Tast õhkub veetlust imepärast,

ta kirgedest on kõrgemal

ja oma kauniduse särast

vist pole üldse aimu tal.

Ta kadetsejaist mööda läheb –

ta rahusse ei puutu nad.

Seltskonna tunnustatud tähed

ta kõrval tuhmiks muutuvad.

Mis ongi ees – kas kallimaga

sul kohtuma on minna rutt,

või mõtet suurt ja salatut

seal mõtled – teda nähes aga

sa nagu segaduses tardud,

kõik äkki vakatab su sees

ja kummardad täis vaga hardust

siis ilu pühaduse ees.