“Eesti filmi täheatlas”

1938. aastal sündinud Jaa Ruus on filmiajakirjanik ja -kriitik olnud 1961. aastast peale, mil tema esimesed filmiarvustused ja -tutvustused trükivalgust nägid. 1966. aastal hakkas ta Tallinnfilmi filmistuudio dokumentaalfilmide osakonna toimetajana vahendama tiibu kärpivat võimu ja puurist välja kippuvaid loovisiksusi. Toimetajatöö oli Nõukogude filmikunstis tugevate diplomaatide pärusmaa. Kolleeg Maris Balbat, kes samal ajal töötas mängufilmide toas, on sõnastanud selle elukutse dilemma nii: “Toimetaja pidi Moskva peavalitsuse nõudmiste, stuudio juhtkonna jäikuse ja filmi autorite paranduste tegemise soovimatuse vahel laveerima nagu Skylla ja Charybdise vahel.” 1982. aastal läks Ruus juhtima ajakirja Teater. Muusika. Kino filmiosakonda ning 1996. aastal sõltumatu nädalalehe Eesti Ekspressi filmitoimetajaks.
Jaan Ruusi küsimuste turmtule all avanevad raamatu kaante vahel kümned värvika elulooga kultuuriheerosed, kes muutuvate aegade ja olude kiuste on valitud elukutsele truuks jäänud. “Elukunst on midagi niisugust, kui sa oled tark inimene ja tore inimene ja aru on peas. Aga eluteater tuleb siis välja, kui sa oled tark ja tore inimene, aga aru pole peas. Need on kaks erinevat asja,” selgitab näitleja Tõnu Kark Ruusile, keda küsimus “kuidas?” on elus alati rohkem huvitanud kui “miks?”.

Andres Maimik, filmitegija ja arvamusliider, lubas kunagi härra Ruusile endale tuhka pähe raputada (Postimees, 22.11.2008):
“Niikaua kui ma Jaan Ruusi mäletan, on tema lahutamatuks saatjaks olnud suus tolknev pooleldi äratossatud, pooleldi äramälutud koni. Minu teada on Jaanil hammaste vahel isegi spetsiaalne avaus, kuhu ta selle koni installeerib.
Esimest korda olu mul au Jaani ja tema kurikuulsa koniga tutvuda Eesti Ekspressi toimetuses. Mäletan end Jaani habemest turritavat mätsutatud suitsu ainiti jõllitamas. Kogu jutu vältel ei tõmba ta ühtki mahvi sisse ega puhu ka välja. Koni lihtsalt suitseb hammaste vahel. Ja tuhatoru selle otsas kasvab ähvardavalt.
Tajun, et peatselt saabub fataalne hetk, mil sigaretituhk peab gravitatsiooni tulemusel otsast pudenema. Aga millise trajektooriga ja kuhu? Igaks juhuks nihkun ettevaatlikult eemale. Jaan võtab mul kraeservast kinni ja astub järele. Kuni ühel hetkel, jutu kulminatsiooniks, teeb ta ekspressiivse retoorilise žesti, puhub pahinal õhu välja ja kogu tuhk lendab mulle pähe. Jaan ise ei tee seda märkamagi ja ma ei riski seda ka enne ära pühkida, kui vestlus on lõppenud.”