Lurich näitas ette, õhutas, kutsus üles, kõneles iga esinemise järel tervise, karskuse ja spordi kasuks, autasustas kohalikke jõumehi ning tema kuumades jälgedes tekkis kümneid spordiseltse, sajad tõttasid pomme tõstma ja rinda pistma, siirdudes tema abil suure ilma areenidele. Tema õpetusel-õhutusel sündis ja sigis kogu hilisem spordiliikumine ning said suurteks Hackenschmidt, Aberg ja teised.
Ta oli kõiges nii alusepanija, eestkõneleja kui ka esivõitleja. Tšempion, treener, popularisaator, teoreetik, oraator, organisaator, kirjamees, artist, lavastaja, ettevõtja, poliitik – elutööks küllaga kümnele.
Tema etteasted olid, kui kukkunuks kuumale kivile viirukit ja mürri, misjärel tõusis sealt uimastav aur meeltesse ja ihhu. Tammsaarel on selle nimetuseks “uim”, Lutsul ja Metsanurgal “taud”, Pinnal aga “fluidum” ning Lintrop räägib “närvide vapustusest” ja Bauman “hüpnoosist”.
See, mis uimastas, fluideeris, hüpnotiseeris, ei olnud ega saanudki olla pelk liha ja jõu uim, ennekõike oli see rahvusluse uim.
Ta oli atleet nagu teised, kuid atleedina hoopis teistsugune. Teist temasugust ei olnudki.
Tema pea kohal väreles eestlase suhu muidu nii harva sobiv sõna geenius.
Isegi kui Lurich poleks olnud rahvuslane, peaksime teda ometi imetlema kui midagi peaaegu ilmvõimatut. Kui uskuda pooltki sellest, mida toonased lehed tema kohta kirjutavad, jääb ikkagi üle õhata ja küsida Salapäraselt Looduselt, mis geenide rännu kapriisi tõttu sündis see inimene siia, Eestimaa kubermangu. Tegemist on niivõrd ainulaadse kreatuuriga.
– Mihkel Mutt, Postimees, 23. 12. 2011
Sari: Imeline Ajalugu, Imeline Teadus
Ülevaated
Pole ühtegi ülevaadet.