Kriit lõhnab nagu higi. Sama lõhn nagu saunas, on klassiski. Vaikne nohin. Sule kratsimine paberil ja õpetaja sammud pikal aeglasel teekonnal tahvli juurde ja tagasi. Väljas sajab. Õpetaja nagu kõnniks vihma käes. Tahvli juurde. Tagasi. Käed selja taga. Ohkab paar korda sügavasti ja vaatab kella.
Kell on üksteist.
Vaikus klassis on nagu mesilaste kauge sumin.
Äkki, hoopis ootamatult tekib vahatatud põrandale valge liblikas. Jääb nagu poolunes, tiibu koos hoides ootama. Ma vaatan tagasi ja taban Reinu silmi. Ta näitab ägedalt näpuga ja teeb hädise näo. Saan aru. Aga juba on õpetaja pööramas ja tema rasked kingad mõõdavad meie poole põrandat. Üks jalg ja pool jalga…
Pole midagi parata. Istun vagusalt edasi ja vaatan, kuidas ta valgele paberliblikale läheneb. Ja et õpetaja niikuinii põrandat ja oma jalgu uurib, seisabki ta pea selle ees. Klassist käib läbi ootav kahin ja sulepead jäävad seisma. Nagu unenäos vaatan, kuidas õpetaja kummardab ja kirjakese oma sõrmede vahel lahti harutab. …
Diipii-laagrite Saksamaal läbi lapsesilmade vaadates näib paljugi teisiti kui see omal ajal täiskasvanule paistis. Palju selle traagikast ja süngusest jääb väljapoole, n.ö. valuläve taha, aga palju hoopis uut tuleb ka juurde. Elin Toona oma värskes romaanis vaatleb lähbi lapsesilmade diipii-laagri argipäeva ja seal sagivaid huvitavaid inimesi, nii noori kui vanu. Autori poolt lisatud joonistused annavad kujutlusvõimele lisa. Omamoodi Anne Frank eesti keeles.
Ülevaated
Pole ühtegi ülevaadet.