“Loov ühtsus”

Tunda, et mina olen olemas, ei maksa mulle midagi; see pole mulle mingi koorem. Ja ometi, kui saaks üksteisest eraldada neid mentaalseid, füüsikalisi, keemilisi ja loendamatuid teisi fakte, mis kuuluvad kõikidesse teadusharudesse ja mis on ühinenud minus, siis selguks, et neid on lõpmatult palju. Aga minus on mingi seletamatu ühtsuse saladus, mis on lihtne nagu Lõpmatu ja koondab tohutu paljuse üksipunktiks.
See minus olev Üks tunnetab paljukõiksust. Kuid ükskõik millises vormis ta seda ka ei teeks, tunnetab ta ikka ja alati erinevates aspektides seda Ühte. Ta tunnetab seda tuba vaid seepärast, et tuba on temale Üks, vaatamata toa üksikfaktis sisalduvale näilisele vastuolule – faktide lõputule hulgale. Tunnetades puud tunnetab ta ühtsust, mis ilmutab end puu aspektist.
See Üks minus on loov. Tema loometöö on talle meelelahutus, mille kaudu ta väljendab selle lõpmatult mitmekesises vaatemängus ühtsuse ideaali. Need on pildid, luuletused, muusika, millest ta tunneb rõõmu vaid seepärast, et need avalduvada ta loomupärase ühtsuse täiuslike vormidena.
See Üks minus ei otsi mitte ainult ühtsust teadmises, selleks et mõista, ega loo mitte ainult ühtsuse vorme, selleks et tunda heameelt, vaid taotleb teostusmiseks ka ühinemist armastuses. Ta otsib ennast teistes. See fakt oleks absurdne, kui poleks seda ülevalt tõevahendit, mida ta teostab. Armastuses leiame ülima rõõmu, sest armastus on ülim tõde. Seepärast öeldaksegi Upanišadides, et advaitam on anantam – “Üks on Lõpmatu”; et advaitam on anandam – “Üks on Armastus”.
Nii meie individuaalse elu kui ka ühiskonna eesmärk on Ühe, Lõpmatu täiuslik väljendamine paljuse harmoonia kaudu; Ühe, Armastuse väljendamine mina ohverdamise teel.

Taskuformaat