“Loov evolutsioon”

Henri Bergsoni (1859-1941) neli põhilist tervikteost on “Essee teadvuse vahetutest andmetest”, “Aine ja mälu”, “Loov evolutsioon” ning “Moraali ja religiooni kaks allikat. Nendest teostest me võtame vastavalt kestuse, mälu, eluhooo ning avatud/suletud ühiskonna-religiooni mõisted, mida me alljärgnevalt lühidalt avame…

Kuigi elu evolutsiooni lugu on veel lünklik, annab ta siiski juba ettekujutuse sellest, kuidas arukas on välja kujunenud katkematu arengu käigus ja kulgenud tõusvas joones läbi selgroogsete rea kuni inimeseni. Ta näitab, et mõistmisvõime on tegutsemisvõime lisandus, elusolendi teadvuse aina täpsem, keerukam ja paindlikum kohastumine etteantud elutingimustega. Siit peaks tulenema selline järeldus, et kitsamas mõttes on aru ülessanne tagada keha täiuslik sobitumine oma keskkonda ning esindada endas väliste asjade omavahelisi suhteid, ehk lühidalt: mõtelda ainet. Selline ongi järgneva uurimuse üks järeldusi. Me näeme, et inimaru tunneb end koduselt senikaua, kuni ta tegeleb elutute objektidega, eriti tahkete kehadega, mis pakuvad pidepunkti meie tegutsemisele ja kust me saame oma töövahendid; et meie mõisted on kujundatud tahkete kehade eeskujul; et meie loogika on ennekõike tahkete kehade loogika; ning et just seetõttu on meie aru nii edukas geomeetrias, kus tuleb ilmsiks loogilise mõtlemise sugulus elutu ainega ning kus arul pruugib vaid järgida oma loomulikku liikumist, et sammuda avastuselt avastusele minimaalse kogemuse najal, kindlas veendumuses, et kogemus käib tal kannul ning annab talle vääramatult õiguse. …