Eesti afroasiaatika juured ulatuvad väga kaugesse minevikku, kuid andmed tema arengu kohta on kuni 19. sajandi alguseni väga napid ja katkendlikud. Seda tema ajaloo etappi võiks käsitleda kujunemisperioodina ja omakorda jaotada kolme alaperioodi: 1) ürgaegsete kontaktide periood praeguste eestlaste ning afroaasia rahvaste kaugete esivanemate vahel; selle perioodi alguspunkt on kuskil inimkonna hälli juures, tema lõpppunkt aga umbes 5.-4. aastatuhandes e.m.a., kui soome-ugrilaste esivanemad rändasid laiali nende algkodust Uurali piirkonnas;
2) episoodiliste ja domineerivalt kaudsete sidemete periood Eesti ja Idamaade vahel keskajal; sel perioodil, mis kestis ligi 17. sajandi keskpaigani, oli eesti ühiskond suhteliselt isoleeritud Afroaasia maailmast, mis pidurdas ka vastava huvi teket ja arengut; kontaktid olid juhusliku iseloomuga;
3) süstemaatilise, kõiki peamisi avaldumissfääre hõlmava huvi tekkimise perood, mis kestis circa poolteist sajandit; selle perioodi saavutusteks on: esimesed teadaolevad isiklikud kontaktid Eesti ja Afroaasia maade vahel, Aasia ja Aafrika probleemide ilmumine eestikeelsesse trükisõnasse ning mõned katsed teaduslikuks lähenemiseks orientaalküsimustele.
Kesk- ja uusajal kuni 19. sajandi alguseni oli eestlaste roll Eesti afroasiaatikas praktiliselt tühine. Vaid üksikud eestlased puutusid sel perioodil kokku Afroaasia maailmaga kas isiklikult või trükisõna vahendusel. Märgatavalt tõusis eestlaste roll 19. sajandil.
***
(tegemist on mahakantud raamatukogu raamatuga)
Ülevaated
Pole ühtegi ülevaadet.