“Liblikapüüdja”, mille eesmärk oli John Fowlesi sõnul näidata, et meie maailm on haige, on kirjaniku esimene romaan ning pälvis kohe kriitikute tunnustuse. Loo peategelane on üksildane, peaaegu aseksuaalne ja varakult orvuks jäänud noor ametnik Frederick Clegg, kes kogub liblikaid. Federick on armunud kunstitudeng Miranda Graysse, kellele ta ei oska kuidagi läheneda. Ühel päeval võidab ta suure summa raha ning ostab kõrvalisse paika vana maamaja. Tasapisi hakkab temas küpsema idee Miranda röövida ning teda oma “külalisena” keldris vangis hoida. Frederick viib oma plaani ellu ja nõnda saab Mirandast veel üks liblikas tema kollektsioonis.
Teise poole raamatust moodustab Miranda päevik, kus neiu lahkab oma vangistaja iseloomu ja motiive ning arutleb kunsti, looja, loomeakti ja ühiskonna üle, jõudes välja eksistentsiaalsete küsimusteni jumalast, olemisest ja moraalist. Miranda ja Frederick on pärit eri ühiskonnakihtidest, nende mõttemaailm ja väärtushinnangud on kardinaalselt erinevad. Fredericki eesmärk on saavutada Miranda lugupidamine, Miranda aga haletseb teda ning tema katsed Fredericki mõttemaailma avardada on juba ette määratud luhtuma. Nõnda ongi raamat, mis žanrilt võiks kuuluda ka põnevusromaanide hulka, omalaadne uurimus klassikonfliktist ning võimu ja vaimu vahekorrast. 1965. a tegi William Wyler “Liblikapüüdja” põhjal filmi, mida on pärjatud mitme rahvusvahelise auhinnaga.
John Fowles (1926-2005) oli üks huvitavamaid, suurepärase jutustamisandega 20. sajandi briti kirjanikke, kelle kuulsamateks romaanideks võib nimetada “Maagi”, “Prantsuse leitnandi tüdrukut” ja “Liblikapüüdjat”.
Fowles sündis Inglismaal Essexi krahvkonnas Leigh-on-Sea väikelinnas. Tema isa oli jõukas sigarikaupmees. Kodulinna on ta iseloomustanud kohana, kus valitses konformismivaim ning jahiti lugupidamist. Fowles on öelnud, et ta näis pärinevat mitte kusagilt, sest kellelgi nende perekonnast polnud kirjanduslikke kalduvusi ega huvisid. Pärast sõjaväeteenistust astus ta Oxfordi ülikooli, kus õppis prantsuse ja saksa filoloogiat. Õpingute ajal avaldasid talle sügavat muljet prantsuse eksistentsialistid. Pärast lõpetamist töötas Fowles kümmekond aastat kooliõpetaja ja lektorina ning sattus tööasjus ka Kreekasse, kus kohtus oma tulevase naisega. Elu teise poole veetis Fowles tagasitõmbunult Lõuna-Inglismaal Lyme Regise linnakeses.
Esimese romaani, 1963. aastal ilmunud “Liblikapüüdja” edu lubas Fowlesil täielikult kirjutamisele pühenduda. Lisaks romaanidele on tema sulest ilmunud ka luulet ja esseistikat, samuti on ta tegelnud tõlkimisega. Tema sageli metafiktsioonilised ja maagilise realismi sugemetega teosed kompavad žanripiire ja mängivad narratiivi võimalustega, kuid jäävad alati paeluvaks ja inimlikuks. Fowlesi loomingu põhjal on loodud ka filme.
“”Kus ma olen, kes sina oled ja miks sa mind siia tõid?” Ta küsis seda jäise tooniga, üldsegi mitte ägedalt.
Seda ei või ma sulle öelda.
“Ma nõuan, et sa mu silmapilk vabastaksid,” teatas ta. “See on koletu tegu.”
Seisime ja põrnitsesime teineteisele otsa.
“Mine eest. Ma nüüd lähen.” Ja ta astus otse minu suunas ukse poole. Ent ma ei liigutanudki. Hetkeks mõtlesin, et ta ründab mind, aga küllap ta mõistis, et see oleks olnud arutu tegu.
“Mine eest,” nõudis ta, otse minu ette seisma jäädes.
Sa ei või veel minna, laususin. Palun ära sunni mind uuesti jõudu kasutama.
Ta heitis mulle lõikavalt jäise pilgu ja pöördus kõrvale. “Ma ei tea, kelleks sa mind pead. Kui sa arvad, et ma olen mõne rahatuusa tütar ja sa saad kopsaka summa lunaraha, siis pean sulle küll pettumuse valmistama.”
Tean, kes sa oled, sõnasin. Asi ei seisne üldsegi rahas.”
Ülevaated
Pole ühtegi ülevaadet.