“Ma ei uskunud süsteemidesse. Kõik inimlik oli ebatäiuslik ja ülimalt absurdne. Millesse ma siis tegelikult uskusin? Huumorisse. Süsteemide, inimeste, iseenese üle naermisse. Naermisse, isegi kui naerdi iseenese vajaduse üle lakkamatult naerda. Sellesse, et ellu suhtuti kui vastuokslikku, muutlikku, mitmekülgsesse, naljakasse, traagilisse nähtusse, milles tuleb ette vapustavalt kauneid hetki. Sellesse, et ellu suhtuti kui puuviljakooki, milles on maitsvaid ploome ja kopitanud pähkleid, kuid mis on mõeldud näljaselt nahka panemiseks, sest sa ei saa nautida ploome, tundmata mõnikord halbade pähklite vastikut maitset.”
Au ja kiitus autorile, kes läbi kogu raamatu on suutnud sellele põhimõttele truuks jääda. “Lennuhirmu” lugedes pidage kogu aeg meeles autori kreedot, ja uskuge – Te naudite kirjutatut võrratult rohkem! Head lugemist!
Ülevaated
Pole ühtegi ülevaadet.