“Leidik”

Pöördelisem ajajärk meie lähiajaloos on olnud laulev revolutsioon ühes eelnenud sündmustega: fosforiidisõda, MRP-AEG tegevus, Hirvepark, loomeliitude pleenum, muinsuskaitse selts, noortefoorumid, Rahvarinne, Eesti kodanike komitee liikumine jne. Kahekümne aasta tagune aeg on veel liiga lähedal, et sellest oleks jõudnud ilmuda palju üldistusjõulisi romaane. Üks väheseid, mis kajastab poliitiliselt ülekeevat aega, aastaid 1986-1988, on Arvo Valtoni “Leidik”.

Valtonil on õnnestunud tabada pöördeaja magus-kipitavat õhustikku täpselt. Kohtame tollaseid inimtüüpe: punkareid ja konformistlikke kommuniste, dissidente ja ärikaid, teadlasi ja ajakirjanikke ning äratuntavaid isikuid. “Leidik”, paeluv teos meie lähiajaloost, ilmus esmalt 2000. a ajakirjas Looming järjejutuna ja samal aastal ka eraldi raamatuna.

Arvo Valton (kodanikunimega Vallikivi) on sündinud 1935. a Märjamaal ettevõtja peres. Ta küüditati koos vanematega 1949 Siberisse, viibis Novosibirski ja Magadani oblastis, kus omandas ka keskhariduse. Pärast kodumaale tagasi pääsemist 1954 õppis Valton TPI-s, mille lõpetas 1959 mäeinsenerina, töötas seejärel Maardu keemiakombinaadis ja Tallinna mõõteriistade tehases. Ta on olnud viljakas ja armastatud kirjanik, kelle esimene raamat ilmus 1963, kirjanike liidu liige 1965. ja kinoliidu liige 1979. a. Valton lõi kaasa Eesti iseseisvuse taastamises: oli Eesti Kongressi ja Eesti Komitee liige, aastail 1992-1995 riigikogu liige.

Eesti Päevaleht, 2009 (Sari Eesti Lugu nr 45)