Igal ajastul oma ilu, igal põlvkonnal oma elutarkus! Ent on ka selliseid kuldseid tarkusteri, mis läbi aegade särama jäävad. Kuid igaühel on ka teada, et iga lindu, kui tal on aeg pesast välja lennata, peavad kandma eelkõige ta oma tiivad.
Mu isa õpetas: “Kuula, vaata ja talleta tarku mõtteid! Ära karga alati lagedale oma vaimuvälgatustega.” Õige! (Iga mõttetarkuse kaalu ja mahu igapäevases elus määrab ära selle autori positsioon.)
Mu isa arvas: “Praegusel noorusel on ju maailm teibaga sejas ja pea tühje tuuletujusid ning tuiskamisi täis. Ei minu noorusajal nii elatud-oldud. Noor pidi olema viisakas ja vahel isegi mõõdukalt alandlik, sest elu hoidis ohje kõvasti pingul. Rumalusteks ei jätkunud aega.” Kas pole kõik nooruse tujud-tuiskamised ja rumalused kui kaunid haprad kevadlilled, mis nii kiiresti ära õitsevad. Noor olla, kas ei tähenda see rikas olla? Olla kui miljonär, sest ees on miljoneid minuteid, sadu tuhandeid tunde ja tuhandeid kauneid hetki elamata elu kui kulutamata kapitali.
Kas pole vahva sisse murda lahtistest ustest või teha avastusi, mis juba ammuilma avastatud? Armuda nii, kuidas keegi teine (enda arvates muidugi) pole veel kunagi armunud? Suudelda esimest suudlust ihkavaid huuli nii, kuidas keegi kunagi veel pole suudelnud. Kas pole tore olla vaimustatud enda avastatud maailmast, oma tõearmastusest ja hingesügavusest. Umber nii kõlas meie põlvkonna noorusaja kreedo, meie kaanon, uljalt ja ülirõõmsalt nagu noortelaul ikka. Vanem põlvkond raputas pead, ei väsinud manitsemast ega õpetamast. …
Ülevaated
Pole ühtegi ülevaadet.