“Lamiel”

… Kõik on õige. “Lamiel” ei ole kombeõpetus noortele neidudele. Vormilt pole ta hoopiski mitte novaatorlik. Aga temas on midagi niisugust, mida tolleaegses elus veel polnud ja mis ilmnes alles XX sajandil. Ärme unustame, et “Lamieli” kirjutamise ajal andsid nii kirjanduses kui ka elus tooni George Sandi romaanide romantilised rauged kangelannad, kes nõudsid eeskätt tundevabadust. Neile järgnesid naisõiguslased, kes nõudsid poliitilisi vabadusi, valimisõigust, võrdsust meestega jne., jäädes ikkagi väliste konventsioonide küüsi. Lamiel otsekui hüppaks kõik need naise emantsipatsiooni astmed üle ning ilmub meie ette kui XX sajandi sisemiselt vaba naine, kes otsustab kõikide asjade üle oma parema äratundmise järgi ja püüab siis ka vastavalt käituda, mis paratamatult toob kaasa pettuse, vale ja silmakirjalikkuse. Tundub, et siin võiks isegi tõmmata paralleeli Stendhali parima sõbra Merimee Carmeniga, kes sündis 1845. a., seega üsna pisut Lamielist hiljem. Erinevus on nende mõlema ideaalkuju juures see, et Carmen pole kunagi tsivilisatsiooni kütkeis, ta on nii-öelda vabana sündinud, Lamiel seevastu peab end oma mõistuse jõuga vabaks võitlema traditsioonilises Normandia külas ja mõisas sajandeid valitsenud eelarvamustest, ja seda ajajärgul, mil revolutsiooniliste sündmuste mõjul nende eelarvamuste kaitsjad oli muutunud eriti agressiivseiks. Üsna huvitav oli lugeda “Lamieli” uuema taskuväljaande eesssõnast (autor Roger Nimier), et Brigitte Bardot olevat oma filmides Lamieli imiteerinud. Eks kõlba seegi tõestama, et Stendhal on selle teosega intuitiivselt kaugele tulevikku haaranud. Kuidas ta seda tegi, on raske öelda. Üsna tõenäone on Andre Maurois´ teooria, et Stendhal on kõigi oma romaanide peategelastena kujutanud iseennast, “Lamielis” aga püüdnud kujutada end naisena. …

Tõlkija

Loomingu Raamatukogu 2-3/1983