Ülestähendusi viimasest aastatosinast.
Lahtilöödav trükis on oma valdavamas osas suurte lahkumiste, ilmajäämiste, sundloobumiste, mahajätmiste, kaotuste, pettumuste ja illusioonide purunemiste raamat – nagu need meie maad ja rahvast ning põgenikke tabanud on, alates aastast 1940, ja nagu nad veel lõppenud ei ole ajal, mil kirjutame 1951.
Sel ajavahemikul oleme pidanud ilma jääma oma riigist; kaotama vabaduse, inimõigused, julgeoleku, varandused; loobuma end kaitsmast; maha jätma kodu; lahkuma mõnestki omaksest, sõbrast, kaaslasest; põgenema Kodumaalt, pettuma usus maailmas valitsevasse õiglusse, kaastundmusse ja vigade heakstegemise tahtmisse. Meie illusioonid on purunenud nii maailmamõõtelises ulatuses (Atlandi deklaratsioon ja Liitunud Rahvaste Organisatsioon) kui lähema hõimugi käitumise suhtes… Lisaks oleme kaotanud neistki hulga väärtuslikke inimesi, kes pääsesid suurest hävingust maapakku. Ja kõige selle varjus tuikab põgeniku südames aastaid läbi valu raudtrellide taga piinatava, hävitava, sundtöö hukatusse veetava ja laste osas ümberrahvustatava rahva pärast.
Paraku on pidanud Kodumaa valupeatükk, mis kujunenuks kõige ulatuslikumaks ja nõuaks õieti eri raamatut, siit kaante vahelt välja jääma, kuna eemal olles on võimatu seda kirja panna nii, nagu selle tõsidus ning ränkus seda nõuab. Selle oleme pidanud sulgema oma südamesse igapäevaseks meeldetuletuseks iseenesele.
Sellevastu olen korduvalt vihjanud ja peatunud nähtustel mis jälle ning jälle on valmistanud pettumusi väikerahvale tema lootustes abile suurest maailmast.
Isiklikud elamused on jäetud siin tagaplaanile, kuna rahva häda ja maa kurbloolus on kujunenud nii lähedaseks, et tunned neid isiklikena.
Rootsis, Mälarhöjdenis 1950-1951.
Autor
Loe sissejuhatust raamatusse meie blogist
Ülevaated
Pole ühtegi ülevaadet.