“Kuradimülgas. Leidlaps François”

Kui ma alustasin “Kuradimülkaga” maaelu kujutavate romaanide seeriat, mille kavatsesin koondada pealkirja alla “Köiemeistri videvikutunnid”, polnud mul mingit süsteemi, mingit kavatsust teha revolutsiooni kirjanduses. Ükski inimene ei tee revolutsiooni üksipäini ja eriti kunstivallas teeb seda ühiskond, päris täpselt teadmata kuidas, sest sellest võtavad osa kõik. See ei ole aga kehtiv maaelu tavasid kujutavate romaanide kohta: neid on olnud kõikidel aegadel ja kõikides vormides, kord pompoossed, kord maneerlikud, kord naiivsed. Ma olen seda öelnud ja pean seda kordama – unistus maaelust on olnud kõigil aegadel linnade ja koguni õukondade unistus. Ma ei ole leiutanud midagi uut, laskudes alla nõlva mööda, mis viib tsiviliseeritud inimese tagasi primitiivse elu võlude juurde. Ma ei ole tahtnud luua uut keelt ega otsida endale uut kujutusviisi. Seda on mulle siiski kinnitatud paljudes artiklites, aga ma tean kõigist paremini, millised on olnud minu eesmärgid, ja mind üllatab alati, et kriitika otsib neid nii visalt, kui tegelikult on kõige lihtsam idee, kõige tavalisem olukord ainukesed inspiratsiooniallikad, millel peaksid rajanema kunsti saavutused. Mis puutub “Kuradimülkasse”, siis fakt, et ma viitasin eessõnas ühele mind rabavale Holbeini gravüürile, stseenile tõsielust, mis oli mu silme ees samal hetkel, külviajal, ainult see ärgitas mind kirjutama seda tagasihoidlikku lugu keset vähenõudlikku  maastikku, kus ma jalutasin iga päev. Kui mult küsitaks, mida ma tahtsin teha, siis ma vastaksin, et tahtsin teha midagi väga liigutavat ja lihtsat, ja et see ei tulnud mul välja nii nagu oleksin tahtnud. Ma nägin väga hästi, ma tajusin väga hästi lihtsuses olevat ilu, ent näha kujutada on kaks ise asja! Kõige enam, mida kunstnik võib loota, on kutsuda ka neid vaatama, kelle on silmad. Vaadake ometi lihtsust, vaadake taevast ja põlde, ja puid, ja talupoegi, eriti seda, mis on neis head ja õiget: te näete neid mõnevõrra minu raamatus, te näete neid palju rohkem looduses.

Nohant, 12. aprill 1851
George Sand