“Kuradil ei ole varju”

“Selle raamatu kirjeldustest ja sündmustest pole ühtki välja mõeldud,” kirjutab autor saatesõnas ja lisab: “Noored ja vanad, kellest raamat jutustab, ei olnud kangelased ega tahtnud seda olla.” Ometi peab tõdema, et nad seda olid. Teos käsitleb elu Nõukogude Eesti naistevanglas sõjajärgsel ajal (1946). Kuigi tegevuskoht on piiratud, annab raamat ometi pildi elust ka väljaspool – nõukogude tegelikkusest, selle režiimi vägivallast ja eestlaste, isegi noorte tütarlaste vankumatust vastupanuvaimust kõige lootusetumas olukorras. See on teos, mis kauaks meelde ja dokumendina püsima jääb meie rahva kannatustest võõra okupatsiooni all.