Teos 2000.a romaanivõistluselt.
“Realistlik ja tugev klassikaline romaan. Soravale väljendusoskusele lisandub elutarkus, heatahtlikkus ning mõtetes ja hinnangutes süvitsiminek. Hinnatavad on ekskursid ajalukku, eriti need, mis puudutavad 13. sajandit ning Rootsi, Poola ja Vene aega.” – Olev Remsu.
“Esialgu näib, et autor tahab meile esitada ühe armastuskolmnurga loo – boheemlasest vana mees, temast kakskümmend aastat noorem kunstimaitseline Mirjam ja kunstniku jahtunud abielu kaasa Tiiu. Kuid see on, nagu varsti aru saame, vaid raam loole, mida võiks tähistada sõnapaariga – mees ja relv.
Autor tunneb relvateadust ja metallikunstniku tööd detailideni, ka on ta kodus mõisate ajaloos ja arhitektuuris, Eesti lähiajalooski, sest elatud elu on tema peategelasel nagu pomm kaasas. Romaani põhiteema on üsna haruldane.” – Rein Põder.
“Romaani peategelane Mehis Seppmeister elab erakliku pensionieelikuna vanas vesiveskis, meisterdades leivatööks pussnuge. Temas on aristokraatlikku hoiakut, ta on kapitalismist kõrvale astunud irooniline vaatleja. Kaitseliidu tellimusena aumõõka sepistades meenutab Mehis oma lahkhelilist abielu ja õhkujäänud kiindumusi kuni reaalajani välja.
Arabeskses ja mõneti ka detektiivses romaanis on arheoloogilise-ajaloolist põnevust ning selge eetiline hoiak.” – Tarmo Teder
Ülevaated
Pole ühtegi ülevaadet.