“Kümme patust”

Vaba riik vabas maailmas on jõudnud õnne, see tähendab tarbijaliku ülikülluse ning igati reglementeeritud elutegevuse ajastusse. Oma probleemid ja probleemikesed on inimestel ometi. Nii suured, et panevad tervelt kümme korralikku kodanikku – kaks küll kergelt eluohtliku hälbega, kuid hälvetest heas seltskonnas ei räägita – väljuma igapäevasest linlikust keskkonnast, Cityst, ja mõnda koguni kõigest väest põgenema. Sattunud kokku väikesesse ühiskondlikku sõidukisse ja sellega üldiselt üpris rõõmsasse ehk inimohvriteta seiklusesse, võimenduvad sunnitud koosolemises, miniühiskonna mudelis kohemaid igaühe pahed. Moodsasse kesta pakendatult lähenevad need ikka kuidagi ajale, mil karjana elati. Lõkkele lööb usaldamatus, mis Citysse tagasi jõudes ei lase kümmet ekslejat lahku. Mingi osa on maha jäänud sinna, kust nad leidsid täiesti uut ja enneolematut, teine, valitsev poolus on kiskunud jälle tsivilisatsiooni rüppe. Kas neid aga enam oodatakse?