“Kummaliselt hele lõngakera”

Mulle meeldiks olla muinasjutuvestja. Siis käiksin ma lastel külas muinajutte jutustama. Mul oleks väike ümmargune paun, kuhu ilmuks igal hommikul uus värviline kera. Ilmuks salapäraselt ja kaoks salapäraselt. Oleks alati enne minu ärkamist platsis ja magama minnes ei leiaks ma kera enam kusagilt.

Täna – ma ei uskunud oma silmi – leidsin ühe lõngakera asemel kolm, igaüks erineva heledusega: hele, väga hele ja kummaliselt hele kera. Võtsin nad ükshaaval kätte, kõik olid pehmed nagu linnupojad – ja jälle ei uskunud ma oma silmi, igas keras oli ühesugused sündmused. Ainult et ühes muinasjutus oli kõige tähtsam Suvelaul, teises Paul ja kolmandas Väike Nali.

…

(Sees on peaaegu kustutatud pühendus)