Sisseelamine võõrasse ühiskonda võib toimuda kahel kombel: ennast seejuures kas säilitades või unustades. Viimast juhtumit näitab Raimond Kolk oma esikromaanis. Värskendava irooniaga jälgib ta “kangelast”, kes enda eluvõitluse kergendamiseks paguluses ei pea paljuks varjulepugemist võõra, majanduslikult kindlustatud naise tiiva alla. Kuid endine elu ei lase end päris lihtsalt maha salata. See võib kerkida esile just siis, kus seda kõige vähem oodatakse. Sellises tragikoomilises situatsioonis leiab end Kolga romaani peategelane ühel kaunil laulupeopäval Stokholmis. Autor on sündmustiku maalinud sädeleva kergusega.
“Arstiteaduse üliõpilane Ilmar Kaart, noormees kahekümnendates eluaastates, ärkas sellel hommikul heaolutundega, mis pani teda voodis väherdama ja ringutama nagu kutsika, kassipoja või mõne teise noore kodulooma, nii et pealmine lina ja õhuke puuvillatekk kaugele jalutsisse rullusid. Ta arvas, et kell oli kuus või seitse, ja kui ta läbi kaenlaõõnsuse kella poole vaatas, siis oli see viie minuti pärast pool seitse. Rulookardinate taga paistis päike ja tuba oli täis tugevat, kuigi tuhmi valgust. Ta vaatas veel kord kella, ei viitsinud aga tõusta, ja pöördus siis täie palgega kõrvalvoodi poole, kus Ullabritt sügavasti magas. Ullabritt võiks veel tükk aega magada, mõtles ta, sest just praegu tahtis ta oma heaolemise mõnususega üksi olla. Ja kartusest, et voodi krigin võiks teise siiski äratada, jäi ta liikumata edasi lebama.
Voodi krigin, jah. Ullabriti enda voodi oli vedrumadratsiga ja paksu polstriga, see püsis alati vait. Ainult tema oma, selle kulunud ja veninud reformipõhi, see krigises. Kuid uut ja paremat asemele ei mõelnud Ullabritt veel osta. Uued mööblid seinast seina pidi ostetama alles siis, kui Ilmar sai tunnistused ja diplomid, lõpetas, oli valmis, saigi arstiks. Sest praegu polnud Ilmar Kaart enamat kui abiellumise kandidaat, kihlatud peigmees, tulevane väimeespoeg äiapapata majas. …”
Ülevaated
Pole ühtegi ülevaadet.