Linnani võis jääda veel paar vaevalist kilomeetrit, kui ümbruses midagi erakordset hakkas toetsema. Rong peatus keset lagedat välja. Mitmel pool mürisesid kerged patareid. Õhk muutus valgetähniliseks, otsekui sigitaks ta põu suuri puuvillaõisi. Need kasvasid imekiirelt, paljunedes arvult ja paisudes kogult väikesteks pilvetompudeks, mis kõlkusid abitult ning hapralt tuuleta kõrguses.
Linnake lagedal väljal, kahe tähtsama magistraaltee sõlmpunktis, oli sattunud lennukite eskadrilli märklauaks. Rongisviibijad kuulsid sealt ägedaid mürinaid ja nägid musti suitsusambaid taevasse paiskuvat. Hoolimata järjest tihenevast šrapnellisajust lendlesid röövlinnud külmavereliselt ning veatult. Mõni neist laskus üsna madalale ja munes oma hirmsaid mune otse vaksalihoonete katuste kohal.
Etendus vältas vaid paarkümmend minutit, võib-olla vähemgi veel, kuid tekitas linnas hulk tulekahjusid. Lahkudes kadus iga “taube” ise külge. Üks neist lähenes piki raudteed rongi suunas. Järsku vabises õhk otse vagunite külje kõrval. Arthur Haljaspõld tundis, kuidas ta suu ning silmad mullaprahti täis külvati ja kuidas tõmbetuul teda pikali tahtis vinnata. Sõdurid lõid ristimärgi rinna ette.
Ülevaated
Pole ühtegi ülevaadet.