Konstantin Konikut (1873-1936) teavad tänapäeva Eesti Vabariigis vähesed – vahest mõni arst ning ajaloohuviline. Talle ei ole pärast riikliku iseseisvuse taastamist püstitatud mälestusmärki ja lausa kummalisel kombel ei ole tema kohta siiani ilmunud ühtegi biograafiat. Unustusse jäämine äratab imestust, sest Konstantin Konik oli kuulus kirurg ning teenekas Tartu Ülikooli arstiteaduskonna dekaan (1920-1931).
Ent kõigest muust tähtsamaks tasub vahest pidada seda, et Konik kuulus Konstantin Pätsi ja Jüri Vilmsi kõrval kolmanda liikmena Eestimaa Päästmise Komiteesse. Nemad kuulutasid 1918. aasta veebruaris välja Eesti Vabariigi ja panid nii aluse nüüd juba üheksakümneaastaseks saanud omariiklusele.
Konstantin Konikul oli elu palju õnne: ta pääses tervelt Vene-Jaapani sõjast ega nakatunud pikkadel haiglatööaastatel mõnda raskesse haigusse. Tal oli õnn jääda ellu Eesti Vabadussõja lõpu aegses tüüfuseepideemias. Tal oli õnn saavutada mitmes valdkonnas silmapaistvaid tulemusi ning lahkuda siit ilmast enne Eesti Vabariigi hukku teadmisega, et tema alustatud ja tehtud tööd jätkatakse vääriliselt.
Tõsi, Konstantin Koniku viimased eluaastad olid rasked. Sisepoliitiliselt kriitiliste 1930. aastate alguses pöördus ta tagasi poliitikasse, püüdis 1932. a. riigivanema kandidaadina valitsust kokku panna ning töötas haridus- ja sotsiaalministrina. Tema tervis ei pidanud ülepingele vastu ja ta varises 1933. aasta sügisel koosolekul esinedes kokku. Konstantin Konik suri pärast pikaajalist põdemist 1936. aastal ja maeti riikliku tseremooniaga Tallinna Metsakalmistule.
Autorist: Küllo Arjakas (1959) on lõpetanud Tartu Riikliku Ülikooli ajaloolasena, töötanud ajalooõpetajana Viljandis, olnud Eesti Muinsuskaitse Seltsi vastutav sekretär, 1990-1992 Eesti Ülemnõukogu liige, 1991-2003 Eesti Keskerakonna peasekretär, 1999. aastast Riigikogu IX ja 2003. aastast X koosseisu liige. Peamine uurimisvaldkond: Eesti 20. sajandi poliitiline ajalugu.
Sari: Tallinna raamat
Ülevaated
Pole ühtegi ülevaadet.