Reeded on teistsugused – igal teisel päeval nädalas peavad kolonel ja tema haigevõitu naine pidevat võitlust vaesuse ja üksluisusega, kaapides kokku oma sääste toidu ja ravimite tarbeks, mis hoiavad neid elus. Aga reedeti tuleb postiljon ja see saadab põgusa lootuselaine läbi koloneli vananeva südame.
Viisteist aasta on ta jälginud postipaadi saabumist sadamasse, lootes, et talle ulatatakse ümbrik sõjaveteranipensioniga, mida talle lubati aastate eest. Kuni ta ootab oma raha, on tema lootus seotud võitluskuke ja eelseisva kukevõitluse hooajaga. Aga seni tuleb linnul – nagu ka kolonelil ja tema abikaasal – kuidagi hing sees hoida …
See on lugu väikesest inimesest, kes seisab ihuüksi oma väärikuse eest, aga samal ajal on see ka maailmas valitseva üksinduse, omavoli ja absurdi ületamise lugu.
Usun, et see on kahtlemata minu parim raamat. Enamgi veel, ja ilma naljata, pidin kirjutama “Sada aastat üksildust” selleks, et loetaks romaani “Kolonelile ei kirjuta keegi”.
– Gabriel Garcia Marquez
Ülevaated
Pole ühtegi ülevaadet.