Sa hoiad käes seda paksu raamatut. Tema lehed krabisevad Sinu sõrmede all. Kui Sa otsid siit lõbu, siis võid panna raamatu tagasi letile või riiulile, sest selles raamatus ei ole juttu armastusest.
Raamatu peamine väärtus on, et loo, mis siin kirja pandud, rääkis mulle (järelikult Sinulegi) kunagi üks joodik õllesaalis “Humal”. See oli suur, kollane, isegi hirmus maja. Ta alustas jutustamist juba aastal 1982 – enne kui see lugu üldse lõppes – ning jätkas vaheaegadega 1985. aastani. Kahjuks jäi toonases suminas palju üles kirjutamata, osa tekstist hävis järgnevate tormiaastatega. (Aeg oli siis teistsugune kui nüüd. Milline? Kui Sa elasid sellel ajal Tartus, siis vahest mäletad, kui mäletad.) Minu ülesandeks sai ajalehe väljalõige vahelekleepimine, kuid siis – tänu uuele ajale – tekkis mul kiusatus lisada muudki liigliha; loodan südamest et joodik ei pahanda selle peale.
Enim on see lugu retrospektiiv – asi, mida mina ja Sina vist küll kõige rohkem vihkame. Joodik ise liigitas ta etnograafiliseks romaaniks, ent hoiatas silma pilgutades ette, et kõik on õige ainult teatud piirini. Sündmused on õiged. Õiged on ka seigad peategelase, müürsepp S. Sammalsoni (1960-2043) elust. Kuid õige ei ole nende toimumise koht: linn nimega Tartu on välja mõeldud.
Kõige hullem ongi, kui Sa ei tea kohta. Seetõttu ei tea, mida uskuda, puudub tugipunkt. Aga olgu! Igatahes andis nimetu joodik meile Sinuga palju väärtuslikku, mis kõik on selles raamatus, mida Sa hoiad praegu käes ja mille lehed krabisevad. …
Ülevaated
Pole ühtegi ülevaadet.