“Kõik, mis kunagi oli”

Karl Ristikivi (1912-1977) loomingut on peetud eesti romaanikirjanduse ülimaks tipuks. Hoolimata väiksemast tuntusest ei kujuta endast erandit ka romaan “Kõik, mis kunagi oli”. Seda raamatut on peetud Ristikivi mõistmise võtmeteoseks. Tegevustik algab võidupäeva tähistamisega 1939. aasta 23. juunil ja jõuab Molotovi-Ribbentropi pakti sõlmimiseni 23. augustil. See on Eesti  sõjaeelse ajaloo viimane iseseisvussuvi, kus nn. Eesti aeg võis õitseda kogu täiuses, kõigi oma plusside ja miinustega. Tollase olustiku ja tehtud otsuste mõistmiseks ongi selle aja kirjeldus oluline ka praeguse Eesti lugejaile, eriti kui see on edasi antud ristikiviliku meisterlikkusega.

Romaani kirjutamist alustas Ristikivi juba Saksa okupatsiooni ajal Tartus, ent see ilmus alles 1946. aastal Vadstenas, kui kirjanik elas juba pagulasena Rootsis. Kodumaal välja antud trükki tuli oodata 2000. aastani. “Kõik, mis kunagi oli” on romaanidiloogia esimene osa, millele järgnes “Ei juhtunud midagi” sündmustest, mis toimusid aastail 1939-1940. Ristikivil oli kavas kasvatada sündmuste kroonika triloogiaks, kuid kirjaniku loodetud õnnelikku lõppu saatus Eestile tema eluajal ei pakkunud.

Läänemaal sündinud Ristikivi sai keskhariduse Tallinnas, õppis alates 1936. aastast Tartu ülikoolis geograafiat ja lõpetas õpinguid 1941. Seejärel töötas ta ülikooli majandusgeograafia instituudis ja 1943 põgenes Soome, kus oli Eesti Büroo asjaajaja. 1944. aastast elas Ristikivi Rootsis.

Eesti Päevaleht, 2009 (Sari Eesti Lugu nr 26)