Cicero viimane traktaat sündis olustikus, mida teos ise küllaldase selgusega ei kajasta. Mingil määral kõnealuseid kajastusi muidugi esineb; ikka jälle autor kurdab, et riiki enam ei olevat ja mitmel korral vihjatakse tollelegi, kes on riigi hävingule kõige rohkem kaasa aidanud. Ometi jääb see üksikute hälvete tasemele, mis käsitluse tõtlikku, kuid siiski tasakaalukat voolavust palju ei häiri.
Kes noid olusid tahab lähemalt tunda, võtku lugeda kirju, mis pärinevad Caesari tapmisele järgnenud ajast. Vähem olulised pole ka “filipikad”, see tähendab neliteist kõnet Marcus Antoniuse vastu: viimane mälestis Cicero tegevusest riigi- ja kõnemehena. On ütlematagi selge, et kõnealune kirjavara mõjub seda mõistetavamalt, mida tuttavam ollakse autori ülejäänud loominguga. Ja niisama selge peaks olema, et ka säärastele, kes on püüdnud lugeda kõike, mis Cicero nime all säilinud, jääb alati külluses vastamatuid küsimusi. Asi on selles, et kuulus kõnemees pidas küll maist surematust suurimaks väärtuseks, kuid ta pole kunagi, erinevalt teda imetlevast Petrarcast, pöördunud otsesõnu järelpõlvede poole. Cicerol polnud mõttes hakata tulevastele lugejatele selgitama, mida peeti Rooma Vabariigi lõpuaastail kõige tähtsamaks; tema kirjutas alati ainult oma kaasaegseile, võttes vaatluse alla päevakajalisi pisiasju. Vähe sellest! Mõnikord ta soovis lausa tungivalt, et kõrvalised inimesed tema sõnumeist aru ei saaks ja neil puhkudel eelistas ta kirjutada vihjete keeles. Eks püütagi mõista, mida võiks tähendada ebamäärasus, millega osutatakse mõnele igiammusele pisiasjale!…
Ilmar Vene
Sari: Avatud Eesti Raamat
Ülevaated
Pole ühtegi ülevaadet.