Siberi kaugemais kolgastes, keset steppe, mägesid ja läbipääsmatuid laasi, leidub vahel väikesi, ühe või paari tuhande elanikuga linnakesi puumajadega, näotuid, paari kirikuga – üks neist on linnas, teine kalmistul, – linnu, mis rohkem sarnanevad paraja Moskva ümbruse kirikukülaga kui õige linnaga. Tavaliselt on neis üsna küllaldaselt politseiülemaid ja assessoreid ning muid alamaid ametnikke. Üldse on Siber külmale vaatamata väga soe teenistuspaik. Inimesed pole siin vabameelsed, vaid lihtsad; tavad on siin vanad, juurdunud ja sajandeist pühitsetud. Ametnikud, kes, nagu võib täie õigusega öelda, etendavad Siberi aadli osa, on kas siinsed põlised siberlased või Venemaalt pärit, enamikus Moskvast ja Peterburist siia tulnud, meelitatuna peale palga kindlustatud kõrvalsissetulekuist, kahekordseist küüditasudest ja ahvatlevaist tulevikulootusist.
Need, kes oskavad lahendada elumõistatust, jäävadki tavaliselt igaveseks Siberisse ja juurduvad siin meelsasti. Pärast lõikavad nad rohket ja magusat vilja. Teised aga, nood kergemeelsed, kes ei õpi lahendama elumõistatust, küllastuvad peagi Siberist ja küsivad endilt igatsevalt: “Mispärast küll tulin ma siia?” Kannatamatusega püüavad nad aga rutemini oma seadusliku teenistusaja lõpule saada, mis kestab tavaliselt kolm aastat, ja selle lõppedes hoolitsevad aegsasti endi ümberpaigutamise eest ja pöörduvad kodumaale tagasi kirudes ja pilgates.
…
(Raamat on taastatud pehmekaanelisest raamatust ja ümber tehtud kõvakaaneliseks; raamatu lõppu on endine omanik kirjutanud kriitika autorile, hariliku pliiatsiga, ei hakkanud ära kustutama)
Ülevaated
Pole ühtegi ülevaadet.