“Kodusadama tuled”

Romaan

“Laevapoiss mängib viiulit

Siim Kallismaa elu algas suvepäevaga, mil maailm oli täis päikest ja tuult. Enne seda päeva oli tal küll juba üheksa aastat elatud ning needki polnud vaiksed oma sündmuste poolest. Sest nende aastate kestel oli ta kaotanud oma isa, kes ühel sügisel lihtsalt jäi merelt koju tulemata, jättes tallu suure tühjuse ja leina. Need aastad olid toonud ka mõni kuu hiljem võõra mehe majja, kel olid lahkuseta, külmad silmad ja karmid sõnad suus. Kunagi ei õppinud lapsed teda isaks hüüdma, kuigi ta seda ise soovis.

Juhtus mudki asju nende aastate jooksul – sääraseid, mida suured inimesed ei märganud mäletavatki, kuid mis lastele olid seda tähtsamad. See oli siis, kui karutantsitaja käis oma rõngastatud ninaga loomaga külas ning too magas kolde ees nagu suur kutsikas. Aasta pärast seda ööbis tatarlasest rändkaupmees talus ning tasuks kosti eest andis ta poisile kaherealise suupilli. …”