Kuidas ta siia oli saanud ja kust just tulnud, seda ei oleks ta teadnud endale öelda, aga suures kõledas riidehoiuruumis ta oli ja siin oma ülekuube otsis. Kuid nagi, mille otsa ta mäletas ennist oma ülekuue riputanud, oli tühi. Nähtavasti oli siin keegi teine juba enne teda oma üleriideid otsinud ja teiste omad segi paisanud, nagu see hoolimatuks kombeks on võõraste asjade vastu. Oma ülekuube ta igatahes ei leidnud, kuigi kõik nagid reast läbi otsis. Mõnegi otsas rippus üleriideid otse hunnikus, kuid tema omi nende seas ei olnud.
See oli siis jälle nõnda, nagu oli olnud ikka. Kui ta kusagil oli käinud ja pärast oma üleriideid ja peakatet otsis, et ära minna, ei leidnud ta neid enam kunagi kohalt, kuhu oli need pannud.
“Palun siin mitte omavoliliselt tohlata!” ilmus kusagilt kurjustav riidehoidja.
“Aga kui ma oma ülekuube otsin?” õigustas ta oma teguviisi.
“Ise otsita ega võeta siit midagi,” pahandas riidehoidja. “Kui kõik siit omapead võtma tulevad, ei saa mina korra eest vastutada. Aga kord peab olema, seda peaks iga kodanik juba ammu teadma.” …
(puuduvad paberkaaned)
Ülevaated
Pole ühtegi ülevaadet.