“Klouni silmaga”

“Klouni silmaga” (“Ansichten eines Clowns”, 1963, e.k 1968) on saksa kriitilise realisti Heinrich Bölli sisukamaid ja probleemitihedamaid romaane.

Nagu paljude teiste Bölli teoste tegelased, on ka selle romaani peategelane Hans Schnier tagasipöörduja – Teisest maailmasõjast tulnud sõdur, kes ei leia endale sõjajärgsel Saksamaal kohta. Võõrandunud oma sõja ajal rikastunud perekonnast, kus valitsevad revanšimeeleolud ja silmakirjatsev usklikkus, masendunud kõikjal valitsevast valest ja omakasupüüdlikkusest, valib Hans endale klouni elukutse – et siis nagu õuenarrid muistegi ühiskonnale teravmeelse veiderdamisega kibedaid tõdesid näkku paisata. Oma sapise pessimismiga üksi jäänud Hans Schnieri traagikat kujutab Böll sügava psühholoogilise tõepäraga.

“Tervelt viis aastat olin peaaegu iga päev kuhugi sõitnud ja kuhugi saabunud, tallanud perroonitreppe küll hommikuti, küll õhtuti, ikka üles-alla ja alla-üles, taksot ette viibanud, kuuetaskust juhile raha otsinud ja kioskitest õhtulehti ostnud, südamesopis mõnu tundes selle kellavärgi verresööbinud sujuvusest,” annab minajutustajast peategelane oma elust lühikese ülevaate kohe teose alguses. “Olen kloun, ametlike andmete järgi koomik, kakskümmend seitse aastat vana, ei kuulu ühessegi kogudesse ega usulahku, ja üks mu etteasteid kõlab “Päralejõudmine ja ärasõit”.

Romaanist “Klouni silmaga” tehti 1976. aastal Lääne-Saksamaal filmi.

“Juba kolm nädalat oli mul haruharva mõni selgem päev olnud ja lavale läksin petliku enesekindlusega, mille tagajärjed end kiiremini tunda andsid kui hooletul õpilasel, kes kuni tunnistuse kättesaamiseni veel illusioone võib teha, – pool aastat on küllaltki pikk aeg unistamiseks. Kolme nädala möödudes polnud mul toas enam lilli vaasis, teise kuu keskpaiku enam vanniga tuba ja kolmanda kuu algus hälvitas mind jaamast juba seitsme marga kaugusele, tasu aga oli kolmandikuni kokku kuivanud. Ei enam konjakit, ainult puskar, mitte ühtegi etendust varieteedes, nende asemel istungid kummaliste klubide poolpimedais saalides, kus ma esinesin kasina valgusega laval, ennast isegi kohmerdamisi liigutamata, ainult grimasse tehes, mis lõbustasid põliseid raudtee-, posti- või tolliametnikke ja katoliiklastest koduperenaisi või protestantidest haiglaõdesid, õlut kaanivad bundesveeri ohvitserid aga, kelle kursuste lõpuõhtut ma ilustasin, ei teadnud õieti, kas nad naerda tohivad või ei, kui ma neile oma “Kaitsenõukogu” riismeid ette kandsin, ja eile Bochumis noorte ees Chaplinit matkides pidin esinemise pooleli jätma – libisesin ega saanud enam jalule.”

Eesti Päevalehe Raamat nr 33