Tõenäoliselt selliseid kirjavahetusi palju säilinud ei ole – või kui, siis ühepoolsetena. Käesoleval juhul ka “Suurest Tsoonist” saadetud kirjad säilinud tänu sellele, et neist üks esimesi ei jõudnud adressaadini. Seetõttu kirjutas Olavi järgmised läbi kopeerpaberi, et saata koopia vajaduse korral koos mõne järgmise kirjaga. Kuna sellist vajadust ei tekkinud, jäid koopiad alles.
Arvo kaks esimest kirja on illegaalselt Patarei vanglast välja toimetatud. Teisi kirju lugedes peab muidugi silmas pidama, et need ei ole paberile pandud mitte ainult adressaadile lugemiseks, vaid arvestades, et iga sõna jõudis ka tsensori karmi ja kavala pilgu ette. See nõudis osavat lubatu ja lubamatu piiril laveerimist ning arvestamist, et kirjutatu kellelegi sõpradest-tuttavaist kahju ei teeks. Ilmselt ei olnud tsensuur teadlikult väga karm: olid ju ka “organid” huvitet, et kirjavahetus(ed) ei katkeks. Vangide kirjade üks omapärane läbiv joon on ka nende kaudu neid ENSV-s “kureerinud” kagebiitidele esitatud kaudsed kaebused laagrivõimude omavoli ja seaduserikkumiste kohta.
See kirjavahetus on ühtlasi väikest viisi nende vangistuaastate aegse eesti kultuurielu kroonika, seda küll ühe provintsiharitlase mätta otsast. Aastate tagant on küllaltki huvitav üle lugeda, mida üks selline eemalt vaatav “siseemigrant” tähele pani ja oluliseks pidas. Ehk avaldub neis tähelepanekuis ka tollase stagnaatilise avaliku elu ja valitsenud vaimu mõni oluline külg? Kirjavahetuse üks pool võimaldab jälgida ka Eesti ühiskondliku mentaliteedi järkjärgulist muutumist M. Gorbatšovi perestroika alguses.
…
Arvo Pesti
Olavi Pesti
Raamatus on autori pühendus
Ülevaated
Pole ühtegi ülevaadet.