“Kirjad ühele ja paljudele”

Raamatus pealkirjaga “Teejuht” olen öelnud küllalt selgelt, miks olen vastu sellele, et avaldatakse surma läbi lahkunute neid kirju, mis on läkitatud teatud ajenditel, on ühekordse kehtivusega ning hinnatavad nende tekkeolude täieliku tundmise põhjal.
Kuna “surma” – järgselt ei saa ma kuidagi takistada oma kirjade avaldamist, mida olen kirjutanud vaid varasemate hetkede erilistel, kuupäevadega piiritletud motiividel ja kehtivatena ainult nende endi ainealal ja sealgi ühekordselt, siis oleks minu poolt väga rumal tunda juba eluajal enda omade sellise võimaliku kuritarvitamise üle meelehärmi.
Seevastu tunnen aga, et olen kohustatud õpetama ühepäevase kehtivusega, ajast ja asjadest olenevaid juhukirju selgelt ära tundma sellega, et pakun siin – vastupidise näitena – lugeda kirju, mis võivad igal ajal üksikutele ikka ja jälle abi tuua, sest tegelikult tutvustavad need ainult minu õpetust, mis kehtib kõikidel ajastutel.