“Kindralid. Ameerika vähejuhid Teisest maailmasõjast tänapäevani”

Ajalugu on olnud lahke Ameerika Teise maailmasõja kindralite Marshalli, Eisenhoweri, Pattoni ja Bradley vastu, kuid järgmiste sõdade kindralitega ta enam nii heasoovlik polnud. Thomas E. Ricks võtab “Kindralites” käsile selle põhjuste väljaselgitamise. Osaliselt on küsimus üha laienevas lõhes tulemuste ja nende eest vastutamise vahel. Teises maailmasõjas vabastati suur hulk Ameerika kindraleid ametist lihtsalt seepärast, et nad ei olnud piisavalt head. Tänapäeval, Iraagi sõja ajal on aga nii, nagu üks kolonel kibestunult ütles: “Praeguse seisuga kannatab püssi kaotanud reamees palju raskemate tagajärgede all kui sõja kaotanud kindral.”
Kohtume “Kindralites” nii suurte kui ka kaheldava väärtusega juhtidega ning nii olukorra tasemele tõusnud kui ka iseennast ja oma sõdureid alt vedanud kindralitega. Kogu loost kumavad läbi Marshall ja Eisenhower ning ka mitte nii tuntud merejalaväe kindral O. P. Smith, kes võitlust jätmata taandus 1950. aasta talvel ägedalt ründavate hiinlaste eest ja saavutas nende hävitamishimus lõugade vahelt pääseda omamoodi võidu.
Kuid Koreas ilmutasid ennast ka maaväe juhtimiskultuuri esimesed sellised tundemärgid, mis ei karistanud keskpärasust ega tasustanud just kuigivõrd südidust. Vietnami sõjas probleem süvenes, kuni viimaks jõudis Ameerika sõjaväe juhtimine täielikku madalseisu. Ricks näitab, et selle meie ajaloo sünge lehekülje oluline sündmus oli My Lai massimõrv. Pärast Vietnami kulges lahing Ühendriikide maaväe hinge pärast muljetavaldava eduga. Maaväest sai uue eluga täidetud organisatsioon. Aga ehkki tema keha oli täis tarmu, kannatas pea ikka veel tuttavate hädade käes ja selle tulemuseks oli taktikas taiplik, kuid strateegias nürimeelne juhtkond, kes oskab küll võita lahinguid, kuid on alates esimesest Iraagi sõjast 1990. aastal kuni praeguseni halvasti lõpetanud sõdu.
Ricks on kolmkümmend aastat hoolega uurinud Ameerika sõjaväe juhte ning tema pilgu läbi omandab see lugu avarama tähenduse, hõlmates väärtuste edasikandumist, strateegilist mõtlemist ning seda, mis eristab õppimisvõimelisi organisatsioone läbikukkumisele määratud organisatsioonidest.