“Kimbatus”

“Kus sa Noraga kokku said?”
“Helistasin talle.”
“Mis ta veel rääkis?”
“Ah ei midagi.”
“Kus ta elab?”
“Pärnus.”
Helena tundis tõelist kergendust. Harry noor armuke oli nende ellu küll palju pahandust külvanud, aga nüüd on ta läinud. Elab teises linnas ja vaevalt enam nende kahe elu segama tuleb.
“See, mis me sinuga läbi elasime, oli meile paras õppetund,” ütles Helena Harryle.
“Jah,” vastas mees napisõnaliselt.
“Sa nagu polekski rõõmus?” torises Helena sõbralikult.
“Olen verest tühjaks lastud. Ei suuda rõõmustada.”
“Õige muidugi! Sul oli täna raske päev. Sõidame koju puhkama ja homme või ülehomme – niipea kui saad vereanalüüsi teada, korraldame uhke peo. Me oleme selle ära teeninud.”
Nora nägi, kuidas ettekandja arve ulatas, kuidas mees ja naine tõusid ning uksele lähenesid. Käsikäes. Jooksen nende juurde, teretan ja paiskan uudise näkku, kihvatas tal mõte peast läbi. Aga siis hakkas naisel iseendast kahju. Nii koledasti ei või sellist kaunist uudist teatavaks teha. Selleks peab valima õige koha ja aja.
Nora lasi põõsaoksa sõrmede vahelt lahti ning jäi rahulikult, selg kohviku poole, peitva jasmiini varju istuma.