“Sinder,” ütles Anton, kui aken ei avanenud, olgugi et õngeridvaga kaunis ägedalt vastu ruutu oli löönud. “Magab alles.” Ja lõi kõvemini. Lõi üsna julgelt, sest ta teadis, et niisugune peen pilliroost latiots ruutu ei lõhu, kui mitte kõigest jõust ei tõmmata. Ta oli seda mitmel puhul proovinud, kuni pesuköögi aken siiski katki oli läinud ja kojamees teda oli hakanud taga ajama ja mitte kätte saanud. Aga ruudu oli isa ikka kinni pidanud maksma.
Kill vaatas pealt ja ootas põnevalt. Vast puruneb ruut siiski. Ja siis peab ometi Eino ärkama.
Teisel korral üleval avati aken, mis viskas säravaid päikesekiiri tagasi.
“Mis lärmi te siin teet poisid?” Üks sassis naisepea vaatas alla.
“Eino pidi kaasa tulema,” lausus Anton pea vihaselt, “aga põõnab edasi!”
…
Ülevaated
Pole ühtegi ülevaadet.