Kui Arno isaga koolimajja jõudis, oli käes 1895. aasta sügis. Vähemalt nii väidavad sama jutustuse järgi tehtud filmi “Kevade” (1969) avakaadrid, kus see aastaarv krihvliga tahvlile kirjutatakse. Ka Oskar Luts ise astus Palamuse kihelkonnakooli sellel aastal. Järgnev õppeaasta raamatus on täis sündmusi, mida ei pea ümber jutustama ühelegi eestlasele.
Teos on rikas tegelaskujudelt, keda Luts kirjeldab eluliselt ja meeldejäävalt: Joosep Toots, Arno Tali, Raja Teele, Heinrich Georg Aadniel Kiir, Tõnisson, Jaan Imelik, Tiugu, aga ka Julk-Jüri, kellamees Lible, Saare teenijatüdruk Mari, Loll-Mart… Autorit ennast painati korduvalt küsimustega, kas tema ise oligi see või teine tegelane. “Ainult ühes pole mind seni veel kahtlustatud: et ma olnuksin tolleaegne Palamuse praost Sielmann, köster Lender või kellamees Lible,” kirjutas Luts 1949. aastal.
Luts ei saagi keegi teine olla – alates “Suvest” ilmub ta Paunvere lugudesse tegelasena oma nime all, ent “Kevadest” pärit tegelastest mõne aasta vanemana. Lõpuks laseb autor-Luts tegelas-Lutsul “Äripäevas” Teele õe endale naiseks võtta. Teistel tegelastel aga olid kõigil oma algkujud.
“Kevade” torkab eesti kirjanduses silma äärmiselt rahvaliku keelekasutusega. Täpselt sellist keelt, mida inimesed maal päriselus rääkisid, räägivad nad ka Paunvere lugudes.
Samas oli Luts tahtmatult ja spontaanselt ometigi hämmastavalt modernistlik. Näiteks teadvuse voolu, mida peetakse modernismile omaseks kujutusvõtteks ja mis tähendab mõtete edasiandmist just nii, nagu nad peast läbi lipsavad, katkendlikult ja loogiliselt seostamata, kasutab Luts “Kevades” korduvalt ning väga mõjuvalt.
Eesti Päevalehe Raamat nr 21
Ülevaated
Pole ühtegi ülevaadet.