Igal kirjaoskajal on õigus ja võimalus oma elukäik kirja panna. Veelgi enam – tänapäeva tehnilised vahendid võimaldavad mälestusi jäädvustada ka kirjaoskust kasutamata, piisab oma eluloo lindile rääkimisest ja see on kadumisest päästetud. Tegelikult kasutab neid võimalusi kaduv-väike protsent praegu maailmas elavatest inimestest. Valdav enamik võtab oma mälestused, elukogemused ja arusaamised ajastut ning maailmast kaasa igaviku teedele otsekui varanduse, mis ei kuulu säilitamisele ja jagamisele. Muidugi – kedagi ei saa kohustada mälestusi kirja panema kui inimene ise selleks kutsumust ei tunne. Kuid maailma ja rahvaste paremaks mõistmiseks oleks vaja, et mälestusi talletataks võimalikult palju.
Ilmar Talve on oma mälestusteraamatule leidnud Klaus Mannilt tabava moto, mis aforistlikul kujul võtab kokku memuaarkirjanduse tähtsuse rahvaste kultuuriloos. Kui K. Mann väidab, et iga üksikisiku eludraama peegeldab ja varieerib generatsiooni ning rahva draamat teataval ajastul, siis I. Talve “Kevad Eestis” tõestab seda teesi eriti veenvalt. I. Talve ise nimetab oma teost küll pigem autobiograafiaks kui mälestuseks, kuid piirjoone tõmbamine nende vahele jääb puhtteoreetiliseks ja on praktikas peaaegu võimatu. Mööngem siiski, et “Kevad Eestis” on struktuurilt autori biograafiale toetuv narratiiv, milles mõlemad – nii biograafiline kui ka memuaarne liin sulavad lahutamatuks tervikuks.
…
– H. Puhvel
(Raamatus on autori pühendus)
Ülevaated
Pole ühtegi ülevaadet.