Meri! Joonatan hingas korraks sügavalt. Ei, see lõhn ei tulnud lumest, see oli meri! Ainult meri võib lõhnata niiviisi – kargelt ja niiskelt. Kas ei olnud ta trellitatud akende taga vahtinud oma silmad haigeks ja südame valutama, kui laevad tulid ja läksid otse ta akna alt mööda? Udustel öödel polnud ta saanud und. Ta oli kuulanud poide undamist ja udusireenide hoiatavat üminat, iga laeva jäme jorisev vile oli rebinud ta narilt. Siis oli ta seisnud akna all, nägu surutud vastu külma raudvõret, silmis palavik ja kannatus. Miks oli teda suletud kongi ja nii rängalt karistatud, et laevad ilma temata möödusid?
Ajatud eksistentsiaalsed küsimused nagu jumaluse müsteeriumi mõistmine, usu ja teadmiste vastuolu, tõe ja õiguse tõlgendamine ning meie endi loodud maailmavaate muutumatus leiavad käesolevas romaani uusi filosoofilisi seisukohti ja vaatepunkte. Mõned peidetud tsitaadid ja kirjeldused vihjavad A. H. Tammsaare romaanile “Põrgupõhja uus Vanapagan” ja Bernard Kangro “Taeva võtmetele” kavatsusega tekitada lugejas äratundmisrõõmu, samuti märkida kokkukuuluvust: need kolm romaani on käsitletavad Vanapagana-triloogiana. Siiski on “Ketserid ja patused” kirjutatud iseseisva tervikuna.
Hando Kask on Eesti päritolu Rootsi arhitekt ja eesti kultuuritegelane Rootsis. Ta on kirjutanud näidendeid ja avaldanud luulet. 1985. aastas asutas ta Stockholmi Eesti Kabareeteatri.
Ülevaated
Pole ühtegi ülevaadet.