…
Mind ei hoidnud mingi oluline põhjus sel hommikul kinni, aga ometi hilinesin väljaminekuga. Kuigi ma arvestasin võimalust, et autod võivad teatri juures kohal olla ka enne ettenäthud aega, ei rutanud ma seepärast lahkumisega.
Ärkvel olin juba ammugi, aga ma ei tõusnud voodist ega tõmmanud pimenduspabereid üles, olgugi, et päev juba ammugi akna taga valendas. Vaevalt, et oleksin meenutanud möödunud aegu või mäletanud ilusamaid silmapilke selles toas. Niipalju kui tagantjärele meeles on, oli see kõik ebaoluline, millega mu mõtted tegelesid. Ometi jätsin Tartuga jumalaga, võib olla igaveseks.
Lõpuks ajasin enda püsti, vinnasin magamistoas pimenduspaberi üles.
…
Käesoleva teosega jõuab lõpule autori Tartu-tsükkel, mis mäletavasti algas romaaniga “Jäälätted” aastal 1958. “Keeristule” sündmustik jätkub sealt, kuhu see jäi peatuma “Mustas raamatus”, s.o. 1944. a. kevadel, ja lõpeb sama aasta sügisega – venelaste uue sissetungiga ja Tartu veelkordse hävitamisega. Seda sünget ning rasket aega meie rahva elu aitab ometi leevendada autorile omane laad tõusta ajast üle kuni tänapäevani välja ja sügavamale.
Ülevaated
Pole ühtegi ülevaadet.