“Keegi ei kuule meid”

/—/„Kee­gi ei kuu­le mei­d” te­ge­leb tra­dit­sioo­ni­li­se prob­lee­mi­ga: mi­da te­ha olu­kor­ras, kus head va­li­kud puu­du­vad? Va­ba­taht­li­kult sõja­li­se oku­pat­sioo­ni­ga nõus­tu­mi­ne tun­dub võima­tu, vas­tu­pa­nu on aga ju­ba et­te hu­ku­le mää­ra­tud. Oma ro­maa­nis ei vaat­le Ui­bo­puu se­da küsi­must mit­te ot­sus­ta­ja­te, vaid n-ö väik­se ini­me­se pers­pek­tii­vist. Väi­ke­lin­na miljöö ja te­ge­las­te­ga­le­rii joo­nis­tu­vad teo­ses meis­ter­li­kult. Ühelt poolt saab lin­na­ke­sest lak­mus­pa­ber, mis pee­gel­dab ühis­kond­li­ke ka­taklüsmi­de mõju ta­vai­ni­me­se­le ja muu­tu­ma­tus ra­hus tuk­ku­nud kesk­kon­na­le. Tei­salt on suu­res sõjas män­gu­kan­niks muu­tu­val väi­ke­lin­nal teo­ses me­ta­foor­ne tä­hen­dus: sel­lest saab väi­ke­rii­gi mu­del.
Ui­bo­puud hu­vi­tab ini­me­se psühho­loo­gia pöör­de­li­sel ajal. Ro­maa­nis te­gut­seb ter­ve ga­le­rii väi­ke­lin­na mi­niühis­kon­na liik­meid: amet­nik­ke ja selt­si­te­ge­la­si, sõjav­äe­la­si ja po­lit­sei­nik­ke, aja­kir­ja­nik­ke ja äri­me­hi. Võimu­va­he­tus aval­dab mõju nen­de kõigi po­sit­sioo­ni­le – ning kir­ja­nik asub­ki vaat­le­ma ini­mes­te käi­tu­mist po­lii­ti­li­ses se­ga­du­ses ja sur­ve all. Aga ka isik­lik­ke va­li­kuid ei ku­ju­ta au­tor liht­sa­te ja ühes­te­na. Se­da ise­loo­mus­ta­vad kõige pa­re­mi­ni ro­maa­ni kesk­sed te­ge­la­sed, Jaan Rii­vik ja Agu Moon, kaks keh­va­dest olu­dest pä­rit noort meest, kes sa­tu­vad sõja al­gu­ses töö­le ko­ha­lik­ku aja­leh­te. Ehk­ki üks neist ot­sus­tab uue võimu­ga koostööd te­ha ja tei­ne mit­te, ei ole esi­me­se näol te­ge­mist puh­ta kol­la­bo­ran­di ja tei­se näol eht­sa vas­tu­pa­nuvõit­le­ja­ga. Enam­gi veel, aja­le­hetöö ku­ju­ta­mi­ne toob kõige sel­ge­mi­ni esi­le, et au­tor ei idea­li­see­ri pi­me­si ka ise­seis­vu­sae­ga: ka en­ne võõrvõimu tu­le­kut mõis­tab lin­navõim aja­kir­jan­dust oma kont­rol­li all hoi­da. /—/

Allikas ja täistekst: https://epl.delfi.ee/kultuur/eesti-lugu-valev-uibopuu-keegi-ei-kuule-meid?id=51163580