“Kaugete aegade sära”

Paul Johansen: Vähesed teadusalad seisavad nüüdisajal nii suurel määral päevahuvide tulipunktis kui asustusajalugu. Peame ju tänapäeval seda lugema rõõmustavate ajamärkide hulka, et üha enam on maad võtmas arusaamine, et eurooplane tuleb uuesti paigutada, s.t. paigal püsivaks teha, jah, teatud piirini isegi koha külge köita. (…) Ei tohiks kunagi nii kujuneda, nagu seda võib näha mitmel pool Prantsusmaal: terved külad on jäänud tühjaks, sest elanikud on asunud elama linna. Tuleb leida vahendeid, kuidas oleks võimalik maarahvast aineliselt ja vaimselt tugevasti siduda oma kodukohaga. Rahva tulevik on ainult siis kindlustatud, kui ta omab seesmiselt maaga lähedalt seotud, lasterikast ja oma seisuse tähtsusest teadlikku talupoegkonda.
See asjaolu asetab just õpetajaskonna kui noorsoo kõigekülgsele kasvatajale õige suured ning tähtsad ülesanded. Õpetajail tuleb õpilaste huvi kõigilt pealiskaudsetelt lõbustustelt, tungilt linna, kõiksugustelt ja vähetõotavalt akadeemiliselt hariduselt suunatud rahvusliku tuleviku suhtes tähtsamatele aladele. Maaõpilastes tuleb äratada talupojauhkust, traditsioonide teadvust, huvi oma maakoha ja maalapikese, põllumajanduse, omakultuuri ja kodukoha ajaloo vastu.
Kui me ei suuda noorsugu selles mõttes küllalt tagajärjekalt mõjutada, siis seisame varsti tõsiasja ees, et koos vana põlve viimse esindaja haudavarisemisega täiesti kustub ka kohalik traditsioon – kõik väärtuslikud minevikupärimused. Näeme ju juba tänapäeval teataval määral paradoksina paistvat seisukorda, kuidas just nagu kõigi kunstlike omakultuuri säilitamiskatsete kiuste maal ajakirjanduse lugemise mõjul ja linnastumise tagajärjel välja surevad mitte ainult kohalikud keelemurrakud, vaid langevad unustuse hõlma ka vanad kombed ja tarvituselt kaovad rahvariided. Viimaseid kantakse veel üsna harva ja sedagi enamasti maskeraadi otsatarbel. Iseäranis halb lugu on vanade kohanimedega. Need kas unustatakse, väänatakse, või, mis veel pahem – kustutatakse mõnikord põhjuseta ning juhuslike ümbernimetuste teel ajaloost sootuks. (…)
Kutsun Teid seepärast üles kodumaa ajaloo raamides rohkem kui seni rõhku panema ka asustuseajaloole ja meie noorsoos rohkem huvi tõstma selle külje vastu rahvuslikus ajaloos. Kui meil sel teel osaliseltki õnnestub kõvendada isamaa-armastust ja süvendada sidemeid oma kodukohaga, siis arvan, et on jälle kord tõestunud ajaloo kõrge kasvatuslik väärtus ja aktuaalsus.

“Küsimusi Eesti asustusajaloo alalt” (1936)